Orlando

Georg Friedrich Händeli ooperi „Orlando“ lugu pärineb eeposest „Raevunud Roland”, mille nimikangelast võiksime pidada Lääne-Euroopa Herakleseks. Orlandos ühinevad piiritu füüsiline jõud ja kangelaslikkus ning hullumiseni viiv habras igatsus armastuse järele. Sest neid, keda armastatakse, ei pruugi sageli endale saada, ning siis vangutakse rõõmu-ja armujoobumuse juurest võimu-ja isegi verejoovastusse.

Selliseid läbielamisi ja nendega toimetulemist ei koge üksnes Händeli ooperi „Orlando“ tegelased. Baroki hiilgavas, ülevoolavas muusikas edasi antud kõrgelennulised tunded, pateetilised kirepuhangud, aga ka langemine meeltesegadusse iseloomustavad iga ajastut. Ja pealegi laulsid sel ajal naised meherolle ja vastupidi. Sugudevahetus teatrilaval oli täiesti tavaline. Sest armastuse rõõme ja kannatusi kujutavas draamas pole vahet, kas oled naine või mees.

Soov olla armastatud või ise kedagi armastada nõuab omaenese tahte piiridest üleastumist. See on omakorda seotud osalise loobumisega oma identiteedist või ideaalist. Kuni tänapäevani on armastajate teel seisnud tõkkena tihti seisuslik mõtlemine. Ooperilaval on sellele lahendusi leitud maagia abil (nagu „Orlandos“) või meelemürkide toel (nagu Donizetti „Armujoogis“ või Wagneri „Tristanis ja Isoldes“). See vabastas armastajad oma isiklikust vastutusest ja süütundest.

Armastuse pärast meelt heita või armastuse kaudu kasvada, alistuda armu- või võimuhullusele – need on ajatud teemad, niikaua kui eksisteerivad inimesed ja kired. Nii nagu kõrghoone katusel ollakse lähedal taevale ja oma arvatavale õnnetähele, seistakse seal samal ajal oma eksistentsi serval – kui imetletud ideaal jääb kättesaamatuks. Mida suurem on igatsus ja kirg, seda valusam on langemine tühjusesse.

Lavastaja Stephan Jöris on sündinud 1954. aastal Kölnis ja üles kasvanud teatriperekonnas. Juba varateismelisena astus ta lavalaudadele muuhulgas solisti, koorilaulja ning lava-assistendina. 12-aastasena astus ta solistina üles Leos Janaceki ooperis „Kaval rebaseke“. Ta on õppinud kõrgkooli muusikapedagoogikat, samuti laulmist, metsasarve ja dirigeerimist ning töötanud metsasarvemängijana orkestrites. Mitmetes lavastusmeeskondades erinevaid ameteid pidades, sh Herbert Wemicke ja Hans-Peter Lehmanni assistendina töötades, jõudis Jöris ka ise lavastamise juurde. Aastatel 1988— 2010 töötas Jöris Bayreuthi Festspiele kunstilise juhi Wolfgang Wagneri meeskonnas ning aitas selle ajajooksul kaasa üle viiteistkümne lavastuse sünnile. Tema koostööpartneriteks on seejuures olnud Werner Herzog, Heiner Müller, Harry Kupfer, Keith Warner, Jean-Pierre Ponelle, Daniel Barenboim, Pierre Boulez, Daniele Gatti, James Levine, Giuseppe Sinopoli, Antonio Pappano, Mark Albecht ja Christian Thielemann. Aastast 1992 on Jöris koolitanud lavastajaid mitmetes Saksa kõrgkoolides (Augsburg, Bayreuth, Frankfurt, Detmold, Rostock) ning on seejuures lavastanud ja produtseerinud arvukalt tudengi projekte. Lisaks on ta kaasa löönud noorte kollektiivide sõltumatutes produktsioonides. Jorise eelmine ühisprojekt EMTA ooperistuudio ja EMTA varajase muusika keskuseg – Henry Purcelli ooper „Dido ja Aeneas“ – valiti 2017. aastal Eesti teatri aastaauhindade muusikaauhinna nominendiks.

Dirigent ja laulja Endrik Üksvärav on omandanud EMTA-s bakalaureusekraadi kooridirigeerimise erialal Olev Oja dirigeerimisklassis 2004. aastal ning magistrikraadi samal erialal Hirvo Surva juhendamisel